Lavastaja Priit Võigemast (paremal) jagab proovis peategelastele näpunäiteid ja lubab vaatajatele peale tõsise teema ka huumorit. Foto: Lea Kõrtsini

Selle lavaloo keskmes on kaks noort inimest, keda kehastavad Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi. Lavastajapuldis on kaks aastat tagasi lavastajana käe valgeks saanud näitleja Priit Võigemast.

Mis lugu see selline on, mida sa kuidagi ei saanud lavastamata jätta?

Lugu räägib üldiselt öeldes sellest, kuidas kaks noort ja pealtnäha nii füüsiliselt kui psüühiliselt täiesti tervet inimest otsustavad ennast ära tappa: sõita Norrasse ja viskuda kaljult alla. Aga see on ainult raam. Siin ei käsitleta enesetapu probleemi, pigem elamise probleemi. Mõlemad tegelased vaevlevad ju küsimuse käes «Olla või mitte olla?».

Inimene võib elada pealtnäha täisväärtuslikku elu ja sellele vaatamata tunda, et ta tegelikult ei ela, on kõrvale tõrjutud, üksik, täiesti mõttetu. Siis tekibki küsimus: miks?

Minu arvates võib üks põhjus olla selles, et kui ühiskond on jõudnud teatud arengutasemele, mõnusasse mugavasse heaollu, kujuneb kindlasti kohe opositsioonirühm, kes ei ole sellega rahul. Tekib trots, et miks peab kõik olema sedavõrd turvaline.

Näiteks miks on nii populaarne niisugune saade nagu «Jackass»? Miks tekitavad inimesed omal vabal tahtel endale eluohtlikke olukordi ja see pakub neile lõbu? Miks on inimene nõus maksma mitusada krooni, et talle pandaks kumm ümber ja ta saaks kraanatornist alla hüpata? Minu arvates ongi see sellepärast, et igavas rutiinses maailmas korrakski tunda: ma ikkagi elan.

Mulle tundub, et selle näitemängu tegelastel on sama häda. Näiteks tütarlapse jutust tuleb välja, et ta on elanud «väga head elu», tema vanemad on talle võimaldanud absoluutselt kõike. Ta on saanud hea hariduse, palju reisinud, proovinud sõltuvusse sattumata ära kõik maailma uimastavad ained

Kogu maailm laotati talle jalgade ette. Ta ahmis selle kõik endasse ja sülitas välja, niipea kui oli maitse suhu saanud. Ta ei tunne, et oleks pidanud ise midagi tegema, et tal kõik olemas oleks, ja see tekitabki trotsi.

Millest näiteks sai alguse punkmuusika? Ühele seltskonnale muutusid popmuusika ja estraad nii imalaks, et ei tahtnud neid enam enda sisse lasta ning hakkas protestima.

Need kõik on tõsised teemad. Sa oled aga lubanud, et lavalugu ei tule padutõsine.

Kindlasti ei tule. Selles näidendis on palju elutervet huumorit, samuti musta huumorit. Ma pakun, et neid inimesi on ikka väga vähe, kes ei ole surma teemal nalja visanud või selle üle naernud. Ja enesetapu mõte on ilmselt igal inimesel elu jooksul peast läbi vilksatanud. Kas või sel kujul, et «Mis siis oleks, kui mind enam ei oleks?». Aga nagu ma ütlesin, ei ole see lavastuse põhiteema.

Näidendis muudab olukorra koomiliseks ka see, et isegi nii olulistel hetkedel peavad tegelased jahmerdama mingite totakate olmeprobleemidega. Inimesed lähevad ennast ära tapma, aga nad ei arvesta sellega, et seal, kuhu nad lähevad, on külm ja libe; et neil on vaja telki; et võileivad tuleks reisile kaasa võtta; et nad võivad omavahel tülli minna või hoopistükkis armuda Ja kõik see lähendab neid.

Lugu käivitub interneti jututoas, kus tegelased kohtuvad. Kas see on aja märk?

Tegelikult on interneti jututubade teema mulle endale natuke võõras. Ma ei käi sellistes kohtades. Ma ei ole üldse agar interneti kasutaja, teen seda ainult niipalju, kui loen oma meile.

Aga eks see ole muidugi ajastu märk. Näidendi tegelased kohtuvad paraku enesetapjate foorumis.

Kindlasti ei ole see lugu moralitee või ohudraama. Me ei vibuta näppu ega ütle, et vaadake, mis juhtuda võib, kui te ennast internetti sulete ja tavalisest maailmast välja lülitate.

«norway.today» on sinu teine lavastus. Mil moel erineb praegune kogemus eelmisest, «Terrorismist», mida tegid suurel laval ja palju suurema trupiga?

Eks ta selle poolest erinegi, et tegelasi on vähe, on aega neile keskenduda. Ja küllap ma ise olen lavastajana juba natuke rahulikum ka.

Põhiline on, et asja ei tohi liiga tõsiselt võtta. Kui kõrvalseisja pilguga vaadata, on see ju kõigest näitemäng. Ma ei ole endale küll kujutlust loonud, et me leiutame midagi uut ja raputame inimesi oma avastustega.

LAVASTUS

Igor Bauersima «norway.today»
Tõlkija Olev Mengel.
Lavastaja Priit Võigemast.
Kunstnik Mihkel Ehala.
Mängivad Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi.
Esietendus 7. oktoobril.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.8