Noored ülikoolini põõsa alla!
(6)
02.10.2004 00:01
Gerly Nugis, Jakobsoni gümnaasiumi õpilane
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Olen 16-aastane ja elanud seitse aastat Tarvastu vallas. Sel suvel lõpetasin Tarvastu Gümnaasiumis üheksanda klassi.
Mul oli juba ammu plaanis õppida mõnda ainet süvitsi, kuid kahjuks Tarvastu Gümnaasiumis seda võimalust pole. Nii viisingi paberid C. R. Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi inglise keele klassi. Et meie peres on peale minu veel kõrgkoolis õppiv õde ja kaheksandas klassis käiv vend, ei ole raha just ülearu. Kui kodus rääkisime, kuidas ma koolis käima hakkan, otsustasid vanemad, et ilmselt tuleb igal hommikul bussiga sõita, sest korteri üürimiseks meil raha ei ole. Nii ma siis ärkangi igal hommikul juba enne kuut, et kolmveerand seitse väljuvale bussile jõuda. Mina ja ka paljud teised õpilased sõidavad iga päev maha tubli tunni oma tegelikust magamis- või õppimisajast ning see kurnab tohutult. Samas ei tee nii mõnedki omavalitsused mitte midagi selleks, et kergendada noorte võimalusi kaugemal õppida. Kui mu ema läks vallast küsima, kas õpilastele ka sõidu- või elamistoetust makstakse, vastati talle, et üks kord nädalas kooli ja koju võib sõita valla kulul. Sellegi raha saavad pered tagasi vaid juhul, kui nad hoolikalt kõik vajalikud piletid alles hoiavad, paberile kleebivad ja seejärel kuu lõpul vallavalitsusse viivad. Kas omavalitsused siis ei mõtle, kus see õpilane neli ööd magab, kui ta koju saab alles reedel? Kas tõesti tuleb noortel põõsa alla ronida, kui omavalitsus mingit elamistoetust ei maksa? Vastus sellele küsimusele tundub vähemalt Tarvastu vallal varnast võtta olevat. Nimelt olen lugematuid kordi kuulnud lauset, et meie vallas on ka gümnaasium ja noored ei pea kuhugi kaugemale minema. Selle peale vist ei mõelda, et need noored, kes on mõnes aines väga andekad ja soovivad sellega süvendatult edasi tegelda, peavad sellisel juhul kolm aastat õppima koos nendega, keda nimetatud aine üldse ei huvita. Ma ei tea, kuidas on lood teiste omavalitsustega, aga vähemalt minu koduvald seab mind valiku ette. Mul on valida, kas õppida kohalikus gümnaasiumis või harjuda põõsa all magamisega. Tundub üsna julm, aga ilmselt tuleb mu vanematel investeerida paksemasse magamiskotti, sest oma ülikoolikohta ei kavatse ma kellelegi loovutada.
|