Et Arvo Raimo etenduse ajal lava kõrval liiga kõvasti ei räägiks, lasi teatrijuht Peeter Tammearu panna vaheuksele sellekohase meeldetuletuse. Foto: Peeter Kümmel

Ei möödu ühtki Ugala pidu, kus ei kõlaks teatri raudvara, näitleja Arvo Raimo vägev kolmekordne tervitushüüd «Hip-hip-hurraa!»

Need pole muidugi ainsad hetked, kui Arvo Raimo — teatrirahvale tihti lihtsalt Artsi — hääl majas üle teiste kõlab. «Kui muidu vaikne teatrimaja hakkab ühel hetkel sumisema, siis on selge, et Arts tuli majja,» ütleb aastakümneid Arvo sõber ja kolleeg olnud Peeter Jürgens.

«Arvo on selline mees, kelleta Ugalat üldse ette ei kujuta,» lisab NO99 teatri näitleja Gert Raudsep, endine Raimo garderoobikaaslane Ugalas.

Poolelijäänud suusatrenn

Ugala teatri ainus mulgist näitleja Arvo Raimo jõudis professionaalse teatri lavalaudadele tegelikult võrdlemisi juhuslikult. Kui Raimo õppis Viljandi I Keskkoolis, tegi Ugala näitlejanna Hilja Varem samas näiteringi, kus ka Raimo osales. Samal ajal juhtus Ugalas ilmselt ühe noore näitlejaga midagi ja talle hakati ajutiseks asendajaks otsima mõnda keskkoolipoissi. Hilja Varemi pilk jäi pidama Arvo Raimole.

Kuigi noormees käis siis hoopis suusatrennis ja näitlemine teda kuigivõrd ei tõmmanud, ei julgenud ta oma õpetajale ära öelda. «Mõtlesin, et käin korra seal proovis ära, mis siis ikka, aga kurat, läks nii, et jäigi mul see suusatrenn pooleli.»

Mõni aeg hiljem tulid Ugalasse uued noored näitlejad ja Raimo andis selle rolli taas professionaalile üle. Kuid teatripisik oli temas sedavõrd juurdunud, et kui Karl Ader ja Aleksander Sats lõid Ugala Stuudio, siis läks Raimo sinna. Nüüd juba ilma sundimata. Kohe järgmisel sügisel, pärast keskkooli lõpetamist võeti ta Ugala palgale.

Ehkki Arvo Raimo kiikas vargsi ka Panso kooli poole, veenis Sats ta selles suhtes ümber, sest Panso ei võtvat niikuinii selliseid vastu, kes on varem näitlemisega tegelnud ja on seega rikutud. Nii sattus noor näitlejahakatis 1961. aastal vastu võetud lavakunstikooli teise lennu asemel, kust on Eesti teatrisse tulnud sellised säravad näitlejad nagu Luule Komissarov, Enn Kraam ja Rudolf Allabert, hoopis nõukogude armeesse aega teenima.

Kolm puudutud aastat

Need kolm armeeaastat on olnud ainus aeg, kui Arvo Raimo on Ugalast eemal olnud, sõjaväest naastes siirdus ta kohe teatrisse ja on seal ohjes tänini.

«Kui Arvo tuli sõjaväest teatrisse tagasi, siis oli tal vene keel hirmsat moodi külge jäänud ja Satsil oli suur tegu, et teda taas eesti keelt korralikult hääldama panna. Et ta ei ütleks pidevalt «mjullust ljund»,» meenutab veidi enne Raimot Ugalasse tööle tulnud Enn Kose, kolleeg ja perekonnasõber.

Seda tunnet, et peaks Ugalast kuhugi mujale minema, ei ole Raimol tekkinud. «Mulle meeldib see teater, mulle meeldib väike rahulik linn. Ma olen juba selline paikne,» kinnitab ta.

Sisemine sära

Arvo Raimo pole kunagi olnud teatri esinäitleja, nagu eri perioodidel näiteks Rein Malmsten või Allan Noormets, küll on talle aga jagunud rohkelt eripalgelisi rolle, mis on teinud temast tugeva ansamblinäitleja.

«Ega kõik saa ju ollagi esinäitlejad ja eks igal inimesel ole piirid, kust üle hüpata on kaunis keeruline. Kuid samas peaks igal näitlejal olema sees püüe sinnapoole, ei tohi mõelda, et mis nüüd mina,» arutleb Raimo.

Oma näitlejaoskusi töö käigus arendanud Raimo tunneb natuke siiski puudust sellest, et pole teatrikooli haridust saanud. «See annab tunda prooviperioodi selles faasis, kus on vaja rolli analüüsida. Teatrikoolist tulnud noored on selles osas ikka väga professionaalsed,» nendib ta.

Enn Kose: «Arvos on olemas see sisemine sära, mida on näitlejal väga vaja. See, mida ei saa teatrikoolis õppida.»

Meeldib noortega töötada

Arvo Raimole meeldib väga noortega koos töötada. «Mul on väga hea meel sellest lennust, kes tuli lavakast koos Tammearuga, samuti kolledžist tulnud noortest. On lust vaadata, kuidas nad tööd teevad. Nad on väga ilusasti edasi läinud ja see teeb rõõmu.»

«Arts sulandub väga hästi noorte punti, selles võivad veenduda need, kes on näinud «Terrorismi» või «Helesinist vagunit»,» kinnitab Gert Raudsep.

Kolleeg Margus Vaher lisab: «Temas on hirmus hasart. Ükskõik, kui suur roll tal on, ta hakkab seda tegema suure innuga. Arts on ka hästi paindlik ja improvisatsioonivõimeline.»

Arvo Raimo hasarti ja indu ei jätku ainult Ugala lavale. Põhitööst vabal ajal jõuab ta publiku ette ka pisikesi kõrvalotsi tehes. On ju ta arvatavasti tuntuim jõuluvana Viljandimaa piires. Lisaks sesoonsele jõuluvanaks olemisele käib ta koos Luule Komissaroviga maakohtades estraadikavaga esinemas.

Otsekontakt publikuga

Raimo ei eita, et üks kõrvalotsade tegemise põhjustest on majanduslikku laadi, kuid nendib samas, et selliseid etteasteid ei saaks teha ka vastu tahtmist ainult raha pärast. Erinevalt mitmest kolleegist on Raimol julgust käia tegemas jõuluvana täiskasvanute pidudelgi.

«Sellised otsekontaktid publikuga on alati põnevad, sa ei või iialgi teada, kuidas see õnnestub, kuidas sa suudad end maksma panna, et sind kuulataks. Need on parajad eneseületamised,» räägib ta.

Arvo Raimo teine armastus näitlejatöö kõrval on kalapüük. Planeeritud kalalkäigu võib ära jätta vaid ootamatu terviserike. Kalapüük on mehele eelkõige hasart. Pigem meeldib talle vees lanti loopida ja ringi liikuda, kui lihtsalt paigal õngitseda. Koerailm takistuseks loomulikult pole, see mehele lausa meeldib. «Ei ole halba ilma, on vale riietus!»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5