Miks on alati huvitav see, mida on öelda Merle Karusool või Peeter Volkonskil, olgu siis kõne all poliitikute ellusuhtumine või pronkssõdur? Võib-olla seepärast, et nad oskavad trafaretses leida uudse vaatenurga.

Millega saab üks provintsiteater endale kaugemale ulatuvat kuulsust teenida? Provintsiteater, mis peab erinevalt pealinna teatritest igal sammul arvestama kasina publikuga. Teater, kelle kasutada pole trobikonda kogu riigis kuulsaid näitlejaid.

Kuidas publikut paeluda?

Teid, millega endale arvuka publiku tähelepanu võita, on ilmselt teisigi, kuid kasutatakse peaasjalikult kahte võimalust.

Üks neist on panustada publikumagnetiks pretendeerivatele lavastustele, olgu need siis suursugused meelelahutuslikud tükid või pompoossed lavastuslikult.

Teine võimalus on püüda iga uue lavastusega avastada midagi uut, midagi niisugust, mida pole varem tähele pandud. See tee on märksa riskantsem ja raskem, sest nõuab tõsisemat ja pikemaajalist ettevalmistust, missiooni, kaugemale ulatuvate eesmärkide teadlikku rakendamist.

Aasta ainult eesti näitekirjandust

Veel mõni aeg tagasi oli just Endla teater see, kellelt erilisi üllatusi oodata polnud, ent viimastel aastatel on olukord tugevasti muutunud.

Kui Endla möödunud aasta algul deklareeris, et eesti teatri juubeliaastal 2006 toob ta lavale vaid algupärandeid, leidis see valdavalt skeptilisi hinnanguid. Kas suudetakse ainuüksi eesti näidenditega teatri kassaplaani täita ja vaataja huvi pälvida? Kas meil on üldse näitekirjandust, millega kogu aasta õhtu õhtu kõrval vaatajaid saali tuua? Aasta läks mööda ja ennäe imet, publiku huvi oli koguni kasvanud!

Milles see Endla fenomen siis seisneb? Seal ei olnud aasta jooksul ühtegi suurt kommertslavastust, ometi on õnnestunud publikut märkimisväärselt juurde meelitada.

Äkki on tegemist tervikliku repertuaaripildiga, mis ei pretendeeri ainuüksi meelahutuslikkusele, vaid ka tõsisematele teatrihuvidele? Kuid edu ja huvi ei tulnud iseenesest. Selle taga oli teatri repertuaari teadliku kujundamise raske ja otsinguline töö, erinevate vaatajagruppide ja maitsete arvestamine.

Põhjanaabrite uudislooming

Nädala eest oli Endlas taas esietendus. See pole enam eesti tükk, kuid on pärit meie põhjanaabrite uudisloomingust. Ugalastki teada-tuntud Ingomar Vihmari lavastajakäe all oli valminud Soome 2005. aasta parima näidendi auhinna pälvinud lugu pealkirjaga «Kokkola».

Kokkola on veidi enne polaarjoont paiknev Soome väikelinn, mille valdavalt noorepoolsed elanikud ongi näidendi tegelaskujud.

Inimsuhted arktilises külmas

Näidendi autor Leea Klemola on seda määratlenud kui arktilist tragöödiat või ka komöödiat. Ingomar Vihmar on lavastuses rõhutanud pigem tegelaste ja olukordade koomilist poolt.

Vaadates «Kokkolat», tuli mulle meelde põhjanaabrite ansambel Lordi — räme ja talumatu. Sama talumatu ja ehmatav on välise vormi poolest lavastus.

Nii vängeid ütlemisi, roppusi ja ebaharilikke situatsioone pole teatrilaval vist kohanudki. Vahepeal läheb asi ikka päris hulluks kätte, ometigi hakkab räige koorukese all tasapisi paljastuma inimsuhete keeruline ja hell maailm. See pole küll teab mis mitmekülgne, uudne on aga võimas kontrast välise räiguse ja sisemise haavatavuse vahel.

Kuid mis kõige olulisem: näitlejatele on niisugune kontrastidel ja vastuoludel põhinev materjal igati tänuväärne. Piisab vaid, kui vaadata, millise sisemise lusti ja naudinguga nad kõik seda teevad.

Andrus Vaarik mängib 60-aastast naist, kes unistab samal laiuskraadil paiknevale Gröönimaale reisimisest. Tasub jälgida, kuidas ta koos Sepo Seemaniga bussifirma juhi rollis hülgejahil elu ja suhteid klaarivad. Nii tormilist kaasaelamist ja vaheaplause pole ma teatris tükil ajal kohanud.

LAVASTUS

Leea Klemola «Kokkola».

Esietendus 23. veebruaril Endla teatri suures saalis.

Lavastaja Ingomar Vihmar.

Osades Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Lauri Kink ja teised.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3