Kalur Enn Kell ütles, et järvel ja sadamas valitseb vaikus.

«Jääd pole, vee peal on vaid lumelobjakast tekkinud jääsupp,» lausus ta. Seda katet liigutab tugev tuul edasi-tagasi.

Kella kaluribrigaad viis viimased mõrratiivased varju alla rippuma novembri keskel. Veest toodi need välja oktoobris ja novembri algul pesti survepesuriga läbi. Kalapaadilt võeti mootor maha, et see remonti saata.

Enn Kell on üks neist kaluritest, kes kasutab oma töös kõikvõimalike Euroopa riikide ilmajaamade ennustusi. Need esialgu kogu järve kaanetavat pakast ei luba, kuid lühiajalist külma võib siiski tulla.

Kaluri sõnul lähevad mehed tõukekelkudega jääle, kui selle paksus on neli-viis sentimeetrit. Aeg-ajalt raiutakse tuuraga jäässe auke, et selle paksust kontrollida. Mehed peavad arvesse võtma rasket koormat: kaasas on võrgud, tuur ja tollistest laudadest virrelaud.

«Kohalikul on järvel ohutum kui mujalt tulnul,» rääkis Kell. «Meie siin näeme jää moodustumist, teame lahvandusi ja igaühel on oma teerada.»

Võrke sisse pannes peab taas jälgima ilmateadet, sest sula võib jää minema viia ja sellega lähevad koos ka võrgud.

Varase jää alla ilmub kohe kala ja see meelitab mehi. Mootorsaaniga minnakse järvele, kui jää paksus on vähemalt kümme sentimeetrit.

Mullu ilmus kandev jää järvele alles jaanuaris ning talvine püügiaeg jäi lühikeseks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5