Noored ja tegusad armeenlased peavad kalliks esivanemate muusikalist pärandit ning traditsioone. Foto: Arhiiv

Kaheosalise kontserdi esimeses osas astub kuulajate ette Bhutani lauljatar Chhoden ja teises osas Armeenia ansambel Kilikia.

Festivali «Orient» kunstiline juht Peeter Vähi, kas eestlased on avatud või pigem uudishimulikud inimesed? Huvi festivali kontsertide vastu on suur.

Eestlastest ei julge ma üldistusi teha. Mis puutub aga huvisse festivali vastu, siis see on märgatavalt suurenenud viimasel viiel-kuuel aastal. Pean siinkohal silmas nii publiku, pressi kui esinejate endi huvi.

Selle põhjus võib ühelt poolt olla festivali sissetöötatud kaubamärk, kuid kindlasti pole vähem tähtis asjaolu, et ida teema on moes.

Võib vist öelda, et ida muusika festival ületab piire igas mõttes — kontserdid ei leia aset ainult Eestis.

Sageli tundub, et ühe ansambli kutsumine näiteks Kambodžast, Bhutanist või Tiibetist ainult üheks kontserdiks pole mitte üksnes ebarentaabel, vaid läheneb lausa absurdile. Samas on mitu ümberkaudset maad avaldanud soovi teha «Oriendiga» koostööd. Sellest tingituna oleme juba alates 2003. aastast korraldanud samade esinejatega lisakontserte naabrite juures Lätis, Soomes, Venemaal ja Rootsis.

Kui oluline on teile kui programmi kunstilisele juhile festivali laienemine Eestis väljapoole Tallinna? Kontserdid leiavad aset ka Kuressaares ja Viljandis.

Ma isegi ei ütleks, et festival on laienemas väljapoole pealinna, sest «Orient» pole algusest peale soovinud olla pealinnakeskne. Aastate jooksul oleme kontserte korraldanud Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal. Viljandi on alati olnud üks meie lemmikpaiku, sest vaatamata linna väiksusele jätkub seal alati asjatundlikku publikut.

Küllap on selles omajagu «süüd» kultuuriakadeemia, pärimusmuusika festivali ja kultuurimaja tegevusel ning publiku harimisel.

Viljandis saab ühel õhtul nautida kahte väga erinevat esinejat, Bhutani lauljatari Chhodeni ja ansamblit Kilikia Armeeniast. Kuidas julgustate neid kuulama tulema inimest, kes ei ole ida muusikakultuuriga kokku puutunud? Kas on vaja ka eelteadmisi esinejate taustast?

Chhoden ja Kilikia on tõepoolest väga erinevad artistid ning esindavad teineteisest kaugel seisvaid muusikakultuure.

Pikka aega suhtelises isoleerituses eksisteerinud väike Himaalaja kuningriik on küll mõjustatud naabritest, kuid sealne rahvamuusika eristub siiski Tiibeti, Nepali, Hiina ja India rahvaste omast. Chhoden, kes valiti hiljuti Bhutani aasta artistiks ja kes saadab ise oma laulu traditsioonilistel pillidel, on oma maa rahvamuusika tüüpiline esindaja.

Kuueliikmelise Kilikia seos iidse muusikapärandiga on hoopis teistlaadne. Nimelt pole tegemist vanataatidega Armeenia mägikülast. Need noored muusikud on omandanud hariduse Jerevani konservatooriumi rahvamuusika osakonnas. See tähendab, et igaüks neist on oma instrumendil proff.

Kas tõesti eksisteerib vajadus julgustada kuulajat? Kindlasti ei pea enne kontserdile tulekut muusikakooli minema. Pigem vastupidi: laske oma meeled vabaks ja püüdke unustada kõik see, mida olete õppinud seoses lääne muusikaga.

Kel on aga huvi esitamisele tuleva muusika esteetilise või ajaloolise tausta vastu, see leiab kokkuvõtliku informatsiooni koduleheküljelt www.erpmusic.com/Orient2007Estonian, samuti festivali bukletist.

Loodan, et olete nõus väitega: kõik, mis avardab meeli, teeb head.

Olen sellega sada protsenti nõus! Ida muusika on üks neist fenomenidest, mis tõepoolest avardab meeli.

KONTSERT

Chhoden (Bhutan; laul, dramnyen, yangchen).

Bhutani rahvalaulud.

Ansambel Kilikia (Armeenia)

Meri Vardanjan (qanon), Margarita Voskanjan (shvi, sring), Levon Torosjan (ud, laul), Arsen Mirzojan (tar), Vigen Baghumjan (dhol, zarb), Artak Asatrjan (duduk, zurna).

Allikas: korraldajad

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0