Paar aastat tagasi antud intervjuus ütles Kadri Lepp, et kunstiajaloohuvilisena on tema suur soov sõita Itaaliasse. Nüüdseks on see reis teoks saanud. Foto: Erakogu

Vahepealsed viis aastat on toonud talle rohkelt osatäitmisi ja siinse rahva armastuse, mille ilmekaim näide on 2005. aastal pälvitud publikupreemia Kuldõun rollide eest lavastuses «Terrorism». Aasta varem hindas Eesti teatriliit tema mängitud Liisa rolli lavastuses «Vend Aljoša» naiskõrvalosa aastapreemia vääriliseks.

Kadri Lepp, kuidas teile kiitus meeldib?

Muidugi meeldib. Mingil ajal on tunnustus ju väga vajalik.

Mis on teie arvates kõige olulisem, kas kriitikute, publiku või kolleegide tunnustus? Olen kuulnud näitlejaid ütlemas, et tähtsaim on kolleegide antud preemia. Siis aga tekib küsimus, kellele näitleja rolli teeb: kas kolleegidele või publikule? Või hoopis iseendale?

Hea tunne on, kui kuuled tugevat aplausi ja saad aru, et etendus publikule meeldis. Publiku tagasiside on paraku pisut umbmäärane: sõltub sinust endast, kui palju sa aplausist välja loed.

Kolleegi tunnustus on teistsugune. See ei peagi olema preemia. Selleks võib olla ka paar toetavat sõna pärast etendust. Niisugune tunnustus on aga tõesti väga meeldiv.

Kriitikute suhtes tuleb säilitada tarka silma ja kõrva. Peab oskama välja noppida olemuslikku. Mõni ütleb, et ta ei loe üldse arvustusi. Mina loen neid huviga. Kriitik kriitikuks, aga ta on ju ka teatrivaataja, inimene saalist. Mõni räägib kodus mehele, tema aga kirjutab lehte. Kindlasti ei mõtle ma, et kriitikud on kibestunud inimesed, kes on kibestunud sellepärast, et pole saanud näitlejaks.

Tulite viis aastat tagasi Ugalasse otse teatrikoolist. Mis on siin selle ajaga muutunud?

Muutunud on palju. Toona ei teadnud ma teatritööst veel suurt midagi. Kogemust oli vaid niipalju, et olime kooliajal Linnateatris diplomilavastusi teinud.

Viljandisse tulek oli mulle tulek täiesti tundmatusse linna. Lapsena olin siin käinud, kuid sellest ei mäletanud ma suurt midagi. Nüüd olen seda linna ja ka teatrimaja väga hoidma hakanud.

Olen vahel mõelnud, kas ma tahaksin elada mõnes teises linnas ja töötada mõnes teises majas. Praegu tundub küll, et mitte. Olen siin ära harjunud ja mul on siin hea olla.

Suured muutused leidsid teatris aset möödunud aastal. Kõigil meil kuuel, kes me siia lavakast tulime, algas elus uus etapp. Mariat ja Priitu (Maria Soomets ja Priit Võigemast — toim.) pole enam siin.

Kas teil on väga kahju, et üks tervik on lagunenud?

Natuke nukker tunne on, samas on see normaalne asjade kulg. Ega minu töös otseselt midagi muutunud, aga mingi ühine asi, mis meil oli, on mööda Eestit laiali, killustunud. Oleks hea, kui me suudaksime seda alles hoida ega laseks kilomeetritel seda lõhkuda.

Ugalas on kambaga tulemist ja aastate pärast laialipudenemisi varemgi olnud. Kõige eredam näide on lavakunstikooli 13. lend eesotsas Elmo Nüganeniga. Mulle tundub, et viljandlased elavad niisugust lahkumist oma armastatud näitlejatest raskelt üle. Tallinna inimesel pole ju suurt vahet, kas näitleja mängib Linnateatris või Draamateatris.

Nii ei oska seespool olles mõelda. Lihtsalt kahju on lahkuda inimestest, kellega on olnud hea klapp ja ühtemoodi mõtlemine, mõistmine, mida koolis saavad kanda vaid ühe kursuse inimesed. Aga selles pole midagi traagilist.

Kas see ongi väikelinna teatri paratamatus: näitlejal on siin mõnus alustada ja end arendada, et siis, kui küpsus käes, minna mujale tegusid tegema?

Ma ei usu, et seda teadlikult tehakse. Ei usu, et keegi meist tuli siia mõttega: mängime end siin sisse, siis on maailm meie ees põrmus ja läheme edasi, kuhu tahame.

Kui olin Ugalas olnud kolm-neli aastat, mõtlesin selle peale ja ma ei tundnud, et mind tõmbaks kuhugi mujale või minu aeg siin otsas oleks. Kui aga ühel hetkel tunned, et on vaja minna, pole midagi teha. Kõik elavad ju eelkõige omaenda elu.

Kas teil on Ugalas läinud kõik nii, nagu viis aastat tagasi ootasite?

On olnud nii paremaid kui halvemaid aegu. Mul on olnud palju head ja huvitavat tööd, aga on olnud ka selliseid rolle, et mõtled, mida see mulle annab. Õnneks on mul kogu aeg olnud mängukavas mõni niisugune töö, mis on hingele ja millest saab toitu.

Mis need hingelähedased tööd on olnud?

Kindlasti minu esimene tõsisem roll «Niskamäe kirgedes», mida ma väga armastasin. Aga ka Liisa roll «Vend Aljošas». Kui see tükk kavas oli, oli juba hommikul hea tunne ja ootasin õhtust etendust. «Libahunti», mida on nüüd jäänud veel vaid üks etendus, olen samuti nautinud, sest mulle meeldib tantsida.

Norat on ka huvitav mängida, aga seda ma alles hakkan nautima. Võttis üsna kaua aega, et seal nii-öelda jalg maha saada ja kindlus saavutada. See on mulle seni ikkagi kõige suurem roll: tuleb olla kaua laval ja ise tegevust vedada. See on igale näitlejale väärt kogemus.

Kas teile meeldivad rohkem tõsised rollid või naudite ka komöödiaid?

Komöödiad meeldivad mulle väga, neid pole lihtsalt eriti ette sattunud.

Näiteks «Koturnijad» oli jube vahva. See oli siiski päris meie oma, kursusekaaslastega koos valmis nikerdatud. Koos selle lõppemisega sai just nagu mingi periood mööda.

Kas olete nüüd viljandlane või ikkagi tallinlane, kes töötab Viljandis?

See on keeruline küsimus. Ma ei saa öelda, et käin siin ainult tööd tegemas. Mu kodu on siin ja Viljandi on mulle armsaks saanud. Aga ma lähen Tallinna samuti hea meelega.

Ma ei tunne, et Viljandi mind oma väiksusega ahistaks ja ma peaksin ilmtingimata mõnes suures linnas elama.

Kas te olete tüüpiline teatriinimene, kelle elu kulgeb eelkõige teatriseinte vahel?

Ei. Mulle on olulised ka kodu ja lähedased. Ma ei ole see tüüp, kes annaks oma elu jäägitult teatrile ja unustaks kõik muu.

Mul ei ole väljaspool teatrit mingit suurt kirge. Selles mõttes on tõesti teater nii töö kui hobi. Väljaspool teatrit teen tavalisi asju nagu teisedki inimesed — olen sõpradega, loen raamatuid, pildistan, klimberdan klaverit.

Kus te teatrist puhkate?

Puhkan teatrist, olles koos inimestega, kes on täiesti teatrivõõrad. Olen ka suur jalutaja. Mulle meeldib uidata igasugustes imelikes kohtades. Olen siis hea meelega üksi.

2005. aastal ütlesite «SL Õhtulehele», et olete oma õnne otsas. Kas see on endiselt nõnda?

Kas ma nüüd päris nii ütleksin, aga ma arvan, et näitlejaks õppima minek oli küll ainuõige valik. Lapsena ma mõtlesin, et saaks ainult teatrisse tööle — ükskõik, mis alale, peaasi, et teatrisse.

Vahetevahel, kui tekib tunne, et ei jaksa või ei viitsi, siis mõtlen, kui paljudel üldse juhtub elus nii, et lapsepõlve utoopiline unistus täitub. Mina armastan oma tööd väga.

Kas Eestis on mõnus näitleja olla?

Selles mõttes oleme muidugi ära hellitatud, et me ei adu, mis olukorras on näitlejad suuremates riikides — kui palju nad peavad oma ellujäämise eest võitlema.

Kui te ei saaks ühel päeval enam mingil põhjusel teatris töötada, siis mis alal te veel toime tuleksite?

Tänu põhjalikult omandatud inglise keelele saaksin kindlasti mõnes valdkonnas hakkama, kuigi tean, et see hingele palju ei annaks.

Mind on alati võlunud ajalugu, eelkõige kunstiajalugu, ja arhitektuur. Kui ma poleks teatrikooli sisse saanud, küllap oleksingi läinud kunstiajalugu õppima.

Teie samuti Ugalasse tööle tulnud kursuseõed ja -vennad on kõik midagi televisioonis teinud ning tänu sellele kogu Eestis tuntud. Ka on teist nendega võrreldes vähem lehelugusid ilmunud. Kas te olete sellest sihilikult kõrvale hiilinud?

Televisiooni pole mind seni kutsutud. Intervjuusid tehakse ju aga ikka eelkõige nendest, kes on kogu aeg orbiidil.

Kui pikalt te elus plaane teete?

Ma ei oska plaane teha. Olen aru saanud, et üks või teine asi võib aasta jooksul täiesti pahupidi pöörata.

Elu on mulle ise suunad ette näidanud. Teen oma otsuseid eelkõige südame ja kõhutunde järgi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5