On hulk inimesi, kes ootavad festivali pikisilmi, et nautida neli päeva kontserte ja melu, mis siis Viljandisse jõuab.

Üha enam jõuan järeldusele, et teine osa rahvast ootab üritust selleks, et käia ringi, märkmik näpus, ning panna kirja, mitu joodikut ette satub, mitu inimest magab teepervel, kui palju prahti mingis kohas vedeleb ja nii edasi.

Nii hakkabki folkijate, aga ka Viljandi pihta tuld ja tõrva lendama. Kas ainult festivali ajal Viljandis juuakse ja räusatakse, ainult sellal tabatakse alkoholi või narkootikume tarbinud alaealisi, kas ainult siis läbustatakse ja laamendatakse linnas? See hala hakkab juba ära tüütama.

MINU KODUS on aialippe lõhutud tavalistel nädalavahetustel, ka maha on aed sõidetud harilikul päeval, autosse on sisse on murtud ajal, kui festivali polnud, ning aiatagune on prahti ja rämpsu täis argihommikutel, kui tööle lähen.

Mis kõige põnevam: vahel märkan, et kalli auto ukse vahelt lendab välja prügikott ja läheb kukkudes katki, misjärel lapse pabermähkmed või vorstinahk leiavad tuulega tee minu aia taha. Kui iga inimene annaks politseile ja ajalehele teada, mis tema kodu ümbruses tavaliste ööde jooksul toimub, siis uskuge, see oleks hulga õudsem kui neli päeva festivali.

Kallid virisejatest kaaslinlased, ärge ajage kõike festivaliliste süüks! Ei pane ükski folkija oma raha bussipileti alla, ei osta passi ega maksa kallist raha ööbimise eest selleks, et tulla Viljandisse ja kellegi aed jalaga sisse tampida või suvalise akna all räusata. Sel ajal on linnas lihtsalt erakordselt tugev politsei järelevalve ja nii võimegi lugeda, et tabati 120 purjus alaealist.

Olen kindel, et kui vesipiibuplahvatus oleks juhtunud Viljandis, oleks selles kohe festival süüdi olnud, aga et see sündis Haapsalus, oli tegemist tavapärase uudisega.

MIKS EI saa me kunagi lugeda, et nädalavahetusel tabati Bangalost ning selle ümbert nii ja nii palju alkoholijoobes alaealisi ning narkootikume tarbinud inimesi? Olen kindel, et see suhtarv oleks hulga suurem kui 120 alaealist 23 000 inimese kohta.

Mind häirivad palju enam meie linna igapäevased joodikud ja prügikollid. Kogu aeg on nad jalus, kauplusse sisenedes ja pargist läbi jalutades. Kallid irisejad, käige, märkmik näpus, ja pange kirja, mitut joodikut näete Viljandis argipäeva õhtul, kui palju on teepervedel magajaid ning kuidas mööduvad alaealiste joomingud suurte kortermajade tagustel tühermaadel ja räuskamine pärast keskööd Viljandi järve rannas Bangalo juures.

OLI ÜKS asi, mis mind ning minu sõpru kaugemalt ja lähemalt kui kauaaegseid folgifänne tõesti õnnetuks tegi. Nimelt vabalava ehk rohelise lava viimine Tegelaste Toa õuele. Ma ei ole seniajani selle põhjust mõistnud. See oli nagu tilk tõrva meie ilusas ürituses. Kas tõesti on asi selles, et roheline lava tõmbas väga palju rahvast lauluväljakule ja kardeti tasuliste kontsertide rahasüstist ilma jääda?

Kõigil pole tõesti nii palju raha, et festivali pass osta. Vaesemad teevad valiku ja kuulavad mõnd üksikut esinejat. Vahepealse aja võis varem veeta lauluväljakul, nautida esinemisi, süüa, puhata ja saada kokku inimestega, kellega kohtutaksegi ainult kord aastas, pärimusmuusika festivalil.

ROHELISEL LAVAL olen alati kuulnud väga häid muusikuid, osast neist on aastatega välja kasvanud suure lava esinejad. Seekord jäid mul vabalaval ülesastujad kahjuks nägemata, sest iga kord, kui kohale jõudsin, olid vähesed pingid hõivatud, aga kiviplatsile mahaistumine ei tulnud kõne allagi, sest ma pole enam esimeses nooruses. Püsti ka ei jõua pikalt seista.

Selle üle oli mul kurb meel. Minu külalised sellel festivalil, nii lastega pered kui pensionärid, olid samuti õnnetud. Varem said lapsevanemad lauluväljakul aja maha võtta ja muusikat kuulata, võsukesed aga möllasid ja tantsisid murul.

Pisikeses kivihoovis ei mahtunud lapsed liikumagi. Proovisin ise ka ühe lapsega tantsu lüüa, aga plats oli pisike, rahvast palju ja inimeste vahel trügimist ei saa ju tantsuks nimetada. Pered ei saanud tekki maha visata, lapsi sööta ega niisama puhata.

Pensionäridest külalised olid eelmistel aastatel käinud mõnel kindlal kontserdil ja vahepealse aja nautinud rohelisel laval pakutavat. Nemadki jäid seekord sellest mõnust ilma.

TEAN OMA folgikogemustest, et tihti musitseerisid niinimetatud roheliste muusikute kõrval vabalaval ka külalisesinejad ja Eesti tuntud pillimehed. Nad tegid seda vabast tahtest lõbu pärast, rahvale, kes sinna oli kogunenud ja neile tohutult kaasa elas.

Sellelgi festivalil sai lauluväljakust kõigest hoolimata koht, kus oskajad ja vähem oskajad oma pille tinistasid ning ümberolijatele meeleolu lõid. Nad ei läinud kivihoovi, vaid nautisid rohelist mäeküngast ja vaba olemist. Vabalava peakski tähendama vabadust nii esinejatele kui kuulajatele. Tillukese tagahoovi nelinurka surumine ei ole vaba olemine.

PÕHJENDUSEGA, mille festivali pealik Ando Kiviberg ühest artiklis on toonud, et jalga on parem keerutada korralikul pinnal, mitte tolmupilvedes nagu lauluväljakul, ei ole ma rahul. Sel juhul peaks ju kõik kontserdid asfaldile viima. Ometi hõljus Kirsimäel ja Kaevumäel suur tolmupilv, mille seest vahepeal rahvast enam ei paistnudki.

Asfaldile viidud pärimusmuusika festival kaotaks suure osa oma eripärast. Tolm, vihm, pori ning muda olid, on ja jäävad pärimusmuusika peo osaks. Tolmu sees ei tantsi vaid need, kes käivad mukituna ja klanituna ööklubides puusi hööritamas.

Ka teine põhjendus, et roheline lava kutsus enda ümber ainult joodikuid, ei pea paika. Ma ei pea ennast ega oma tuttavaid joodikuteks, ometi oli lauluväljak koht, mille me nüüdki kohtumispaigaks määrasime.

Kui ülearu napsitajad lärmama kippunuks, oleks ju tõhusamast politseikontrollist ning segajate kojusaatmisest piisanud. Lauluväljakul kontserte kuulates pole meid küll keegi seganud. Kellele parasjagu esineja huvitav ei tundunud, tõmbus eemale. Kes sõi, kes puhkas, kes ajas tööasju. Kaasa elajatel, oli ruumi küllaga nii tantsu lüüa kui istuda. Omamoodi kohtumispaik oli see tõepoolest. Oli teada, kus istuvad Põlva omad, kus tartlased.

OLEME abikaasaga olnud kõvad annetajad alates ajast, kui hakati pärimusmuusika aida ehitamise mõtet hauduma. Sel aastal millegipärast käsi annetamiseks ei tõusnud. Üks põhjusi oligi rohelise lava likvideerimine lauluväljakult. Eks see ole juba ammu teada, et kui minnakse ahneks, jäädakse piskustki ilma.

Lavavahetus ehk rahvapeole kriipsu peale tõmbamine oligi see tilk tõrva, mis paljudele selle aasta festivalist osavõtjatele ei meeldinud. Viljandi pärimusmuusika festival on ju tegelikult rahvapidu, muusika nautimine koos selle juurde käiva meluga. See kõik kokku moodustab folgi.

Nii nagu selleaastased peaesinejad on alustanud omal ajal vabalavalt, on ka praegused juba varakult passi muretsenud paadunud folkijad oma festivaliarmastuse leidnud vabalava juurest. Ikka vastavalt sissetulekutele ja võimalustele. Kui festivali kohal hakkab raha lõhna levima, kaotab pidu omanäolisuse.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5